Meie eelmisest blogipostitusest on möödas juba rohkem kui kaks kuud, aga mis siin parata – suvine aeg on teatavasti mesiniku jaoks aasta kõige kiirem periood ning aega mesiniku muredest ja rõõmudest kirjutada kipub vähe olema.
Kui eelmises postituses tuli juttu imelisest kevadest ja valdavalt positiivsel noodil, siis nüüd pöördume tagasi tavalise mesiniku elu ehk probleemide juurde. Mesindus seisnebki probleemide lahendamises, selliseid aastaid, et paned aga korpuseid juurde ja siis vurritad, on viimastel aastatel küll esinenud, aga see mesindushooaeg kipub minema rohkem sinna enda elus hoidmise- säilitamise ehk probleemide lahendamise aastate hulka. Viimane aastakümme ongi natuke ära hellitanud ja tundub, et nii lihtne see mesindus ongi. Tänavune aga meenutab vägisi 90-ndaid mil ilmad olid heitlikud ning kõik tuli küllaltki suure töö ja vaevaga.
Kuigi eelmises postituses hõiskasime imelise kevade üle, siis oli seal ka märkus, et kui nii jätkub, siis ma küll ei tea mis saab. Ja nii juhtuski – pered läksid metsikult suureks, korjasid 1-2 (20-40kg) korpust kevadist paju, võilille ja kes teab mis mett veel. Ja siis läks kiireks! Pered läksid palavikku – nii öeldakse kui mesilased ise ka ei tea mida tahavad, siis rääkimata mesinikust kes on tegelikult veel lollim, kuigi vahest kipume ise teisiti ekslikult arvama. Sülemlemine, salajane emade vahetus mis lõppes järjekordse sülemlemisega ehk mesilased enam tarus püsida ei tahtnud. Ka pered kus ei olnud enam hauet ega ema läksid taevasse minu antud uue noore emaga. Tohuvabohu millest minul enam sotti polnud kus on ema ja kus mitte, aga eks vahest tulebki tunnistada enda nõrkust, et loodusest ikka päris jagu ei saa. Selle jama likvideerimisele kulus pea terve kuu.
Tänaseks päevaks küll on enamusel peredest munevad emad sees ja noored mesilased koorumas aga vastu pükse sain ikka üksjagu. Aga lohutuseks sai üksjagu kevadist mett vurritatud ja paras jagu jäi ka tarudesse mis tänaseks on tõenäoliselt kristalliseerunud : ) Vurritatud mesi läks kristalli-kõvaks 2-päevaga, sellist jama minu palju näinud silmad ei ole ka veel kohanud. Vurritatud värske mesi oli nii sitke, et tekkis kartus kas meepump on rikkis – ei jõua vedelat mett pumbata. Aga mesi on hea!
Mis järgnevasse korjesse puutub siis on korjepaus olnud Juuni esimesest poolest alates. Hetkel peaks olema peakorje, aga kui ikka iga kahe tunni tagant sahmaka vihma teeb ega ikka mett ei tule. Tarukaal on nullis või isegi väikses miinuses. Loomulikult on see piirkonniti erinev, kuid üldpilt on siiski nutune. Ise lohutan ennast, et eks augusti ilusad ilmad kompenseerivad selle. Ajalooliselt olid jällegi 90-ndad need kui ma ikka pool meesaaki sain augusti metsataimedelt. Talvel tegin endamisi suvise ilmaennustuse, et suvi algab sellel aastal augusti esimesel nädalal. Kui nüüd tõesti nii läheb siis pean vist hoopis mõtlema elukutse vahetusele ja ilmaennustajaks hakkama. Amet mis vist konti ei murraks J.
Tänane postitus tulebki probleemide lahkamisest, kuid nagu öeldud on see vist mesindusega kaasnev normaalne nähtus. Ja et mingitki positiivsust endasse süstida tuleb ka nendesse probleemidesse nii ka suhtuda. Mitmed mesinikud on mulle helistanud ja küsinud, et mis arvan mesilaste põhjendamatust kadumisest suvisel ajal. Ka minul on ühes piirkonnas kolmes grupis tarud tühjavõitu, ei me täpset põhjust tea, aga tagumikutunne ütleb, et kas turule on tulnud mingi uus taimekaitsevahend või..? Putukamürgiga on asi lihtne – enamus mesilasi jõuab koju ja sureb siis tarus kus laibad on taru ees maas ja asi selge. Teine teema on taimekaitsevahenditaeg nagu nt Roundup, mille tagajärjel mesilane tõenäoliselt kaotab orienteerumisvõime ning ei jõuagi tarusse. Nii me avastame ühel hetkel, et taru on suhteliselt tühi mesilastest. Muidugi, kui lennumesilased koju ei jõua. Tavaliselt mesinik seda üldsegi tähele ei pane ja süüdistab korjepuudust või ise ennast, et on saamatu mesinik. Minul on olnud juhus kus vahetasin emasid ja kui nelja päeva pärast läksin emade vastuvõttu kontrollima oli pilt teine. Tarudes ainult noored mesilased ja laipu tarude ees ei olnud. Sõitsin siis ümbruskonna läbi ja leidsin tehnojälgedega nigela rapsipõllu. Taluniku selgitus oli, et külv ja taimede tärkamine oli olnud kehva ja ta tõmbas õitsva rapsi Roundupiga üle. Tulemus: tarud tühjad ,tõendusmaterjali ehk mesilaste laipu pole ja mesinik loll.
Olen enda meesildile pannud karu ja naljatledes ütlen, et kõik esindusmaksud on karule makstud. Ja nii see ka on! Võin uhkusega öelda, et Eesti karu karv läigib osaliselt ka tänu minu meele. Karu teema on minule absoluutselt iga aastane ning see on minu jaoks täiesti loomulik mesindamise üks osadest. Sellel aastal on karu käinud viies grupis ja hävitanud 11 mesilasperet. Rekord on aastatetagune, kus karu hävitas 44 mesilasperet aasta jooksul. See on omaette pikk teema mis vajaks eraldi peatükki, aga üldiselt mulle karud meeldivad ja 95% neist on toredad jõmmid kes elavad metsas oma elu. Suhtuvad minusse aupaklikult ja mina neisse aga see pisike protsent väärastunud tegelasi kes oma piire ei tunne teevad palju pahandust kahjuks. Inimesed kes kurja teevad isoleeritakse vanglasse, aga neid nuhtluskarusid meie Keskkonnateenistuse härrad hoiavad vägisi. Käigu nad või ümber maja ja ohustagu inimesi, aga neid isoleerida või likvideerida ei olda suutelised. Öeldakse et karujahi hooaeg algab 1.augustil. Selleks ajaks on nuhtluskaru kes teab kus või salaküttide poolt maha võetud ja siis 1. augustil lastakse mingi süütu jõmm trofeekaruks. See süsteem on ikka täitsa mäda.. oleks minu teha siis ma keelaks üldse karujahi ja nuhtluskarud uinutuspüssi abil saadaks reisile Kesk-Euroopasse kus on totaalne karupuudus ning kus on meie tegelikud otsustajad kelle ees meie ametnikud kummarduvad. Soovitus lugeda artiklit teisest äärmusest Saksamaalt, karust nimega Bruno (postituse all on ära toodud erinevad artiklid). Igal juhul soovitan mesinikel iga karukahju juhtum Kesskkonnateenistusele üles anda (meili teel, koordinaadid jne.). Ka sellisel juhul kui me ei saa kompensatsiooni, siis oleks vähemalt ametnikel teada probleemi tegelik suurus ja kahju. Kui me õhtul patja nutame ei muutu midagi!
Lõpetuseks – LEST. Kevadine haudmeareng algas vara, paljudel peredel oli haue võibolla talv läbi sees. Kõik tingimused lesta arenguks olid soodsad. Lesta on palju ja August on võidujooks lestaga. Ravi kohe peale kui pered koondatud!
Ilusat korjeilma ootama jäädes ning et Eesti karu karv läigiks!
https://www.postimees.ee/1556857/jahimehed-tapsid-saksa-alpide-hirmu-pruunkaru-bruno
https://epl.delfi.ee/valismaa/bruno-kavaldab-ule-nii-saksa-voimud-kui-soome-karukutid?id=51042664
https://pronto.ee/saksa-karu-kuulsusetu-lopp/
